Euroopa Liidu ühistranspordi seadusandlus

Trüki

Pärast 7 aastat kestnud pingelist tööd ja läbirääkimisi liikmesriikide vahel uue Euroopa Liidu ühistranspordimääruse ettevalmistamisel kiitis Euroopa Parlament 2007. aastal peale teist lugemist heaks  Euroopa Transpordiministrite Nõukogu määruse. Sellega lõppes pikk seadusandliku ebakindluse periood EL ühistranspordisektoris, kuna senine määrus 1191/69 pärines 1969. aastast ja ei suutnud vastata uuenenud ühisveonduse turuvajadustele. Seetõttu oli Euroopa Kohus sunnitud menetlema mitmeid põhimõttelisi vaidlusküsimusi vedajate vahel, millest tuntumaks sai nn. Altmarki kohtuasi.

Euroopa Liidu uus ühistranspordimäärus avaldati Euroopa Liidu Teatajas 3. detsembril 2007 ja on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Määrus jõustub 24 kuud peale avaldamist, seega 3. detsembril 2009 ja kannab pealkirja "EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 1370/2007, 23. oktoober 2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70".

Määrus on avaldatud kõigis Euroopa Liidu keeltes. Eesti keelne ametlik tekst avaneb aadressilt: 

roheline_tappEuroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1370/2007, 23.oktoober 2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel (est)

roheline_tappMääruse tekst ingl.keeles

Määruse kõige olulisemaks tulemuseks oli Euroopa Liidu lähenemine avaliku teenindamise lepingute sõlmimisele, et konkurents ise ei tohi olla eesmärk, vaid vahend muude hulgast kvaliteetsete teenuste saavutamiseks erinevates olukordades parima hinna eest.

See tähendab, et põhimõtteliselt ainult “konkureerivaid pakkumisi” aktsepteeriva lähenemise asemel kujuneb Euroopa Liidus kompromissiks avaliku teenuse lepingute andmise süsteemide endi konkurents, mis võimaldab konkureerivate pakkumiste kõrval teatud tingimustel ka otselepingute sõlmimise.

 

 

Üles